Avalik kunst ja paigad, mis jäävad meelde

Kaks nägu — mees ja naine —, kes vaatavad ainult teineteist ega näe ülejäänud maailma. Nende kohal kohtuvad nende käed ja saavad üheks voolavaks kaareks.

Kompositsioon paigale, kus inimesed kohtuvad: väljak, jõekallas, park, promenaad. See kutsub paare seisma nägude vahel, tegema abieluettepanekut, tegema foto, mille juurde nad aastate pärast tagasi tulevad — maamärk, mis annab linnale loo.

Modelleeritud 3D-s virtuaalreaalsuses ning valmis mõõtkavastamiseks, projekteerimiseks ja ehitamiseks pronksist, loomuliku välimusega kivist või skulptuursest betoonist.

Pronksiajast Wi-Fi-ni ühes figuuris. Ingel tõuseb toorest pronksitükist — esimesest metallist, mida inimesed õppisid töötlema — ja tõstab klaaskera, mis helendab neoonvalguses ja annab kõigile ümberolijatele tasuta Wi-Fi.

Iga materjal jutustab peatüki inimkonna arengust: pronks ja kivi jalge all, betoon ja teras kehas, polümeerid ja klaas tiibades ja keras, valgus ja traadita signaal tipus. Suured tiivad on ka katus vihma eest ning all olevad puitpingid kutsuvad inimesi istuma, puhkama, telefoni laadima ja jääma.

Skulptuur, mis on ühtlasi avalik teenus: tasuta ühenduspunkt, varjualune ja kohtumispaik — ning öösel majakas, mille järgi inimesed ütlevad 'kohtume Ingli juures'.

Paigalugude kataloog kogu omavalitsusele: keskaegsest Riuale kõrtsist ja mereäärse kuurordi sünnist 1827. aastal, läbi kuurortpargi ja Rewali kahe osa ühinemise 1905. aastal, kuni rannikuraudtee, vanade postkaartide ja Trzęsaczi rannajoone mälestuseni.

Valmistoodete asemel — süsteem. Iga motiiv algab allikast, kuupäevast või elanike mälestusest; igal vormil on ülesanne: värav, väljak, pink, bussipeatus, vaateplatvorm. Üks materjalikeel seob kogu ranniku üheks brändiks.

Soovitame alustada ühe hästi nähtava pilootpaigaga, et katsetada materjale, elanike reaktsiooni ja hoolduskulusid.

I etapp on Püha Jüri figuuri puuduva pea ja käe spetsialistitasemel taasloomine; figuuri valmistas 1920. aastatel Hugo Lederer tsemendipõhisest tehiskivist. Originaalist on säilinud umbes 70%; uued osad järgivad arhiivimaterjale ja muinsuskaitsja heakskiitu.

Hilisemad etapid ei imiteeri ajaloolist monumenti: salu säilinud reliktid saavad lähtepunktiks kaasaegsetele vormidele — Aja ring, Hertsogite allee, Salu kroon, Vee jälg ja Mälu rada.

Kontseptsioon tasuta avatud mänguväljakule Gustavsviku kompleksi ees oleval lagendikul, teemaks selle Lost City veepark.

Esimene osa on maamärgiks olev silt: raiutud kivitähed samblasel kaljualusel, kroonitud kivipea ja Gustavsviku G-rõngas, nähtav nii teelt kui ka peasissepääsust — siin näidatud kahes versioonis, samblaroheline ja graniithall, paigutatuna päris objekti fotodele. Selle ümber kasvab idee avatud ja suletud liumägedeks, takistusrajaks, kiikedeks, laste köisraudteeks ja väikeseks ronimisseinaks — kõik kadunud linna stiilis.

Ettepanek saadeti, kuid sellele ei vastatud ja projekti ei ehitatud. Näitame seda näitena sellest, kuidas teema võib muuta sissepääsu ja selle ümbruse sihtkohaks.